"Veeliiliad"

"Veeliiliad" on kunstiline armastusfilm, mis üritab anda edasi noorte ebakindlustunnet oma seksuaalses identiteedis.

Peategelaseks on vaikne tüdruk Marie, kes tutvub ujumistreeningute käigus endast vanema neiuga. Aja möödudes tekivad Marie'l kahtlused, et ta on armunud tüdrukusse.. kuid kas need tunded on tõelised või ainult hetkelised emotsioonid? Segased tunded haaravad meeli ja lõpp on sellise loo puhul ettearvamatu.

Kui on soov näha omanäolist Prantsuse romanssi, siis ole kohal 6. detsembril Athenas kell 16:00 või 8. detsembril kell 14:30 Vene Teatris.

Robert Aps

"This is England"

Lugu 12 aastasest poisist kes elab oma isa surma raskelt üle. Lisaks sellele kiusatakse teda ka koolis, tal ei ole sõpru ja ta ei saa isegi aru, mis ta elus täpselt toimub. Kõik muutub ühel ilusal päeval, kui poiss koolist koju minnes kogemata kamba skinheadide sekka satub. Ta leiab endale sealt endale sõbrad ja ta tunneb end jällegi vajalikuna, kuid see ei kesta kaua, sest vanglast saab välja rassistlik skinhead Combo. Ladusa jutuga mees võidab nore poisi poolehoiu koheselt ja Shaun hakkab nägema temas isafiguuri, kes tema eest hoolitseb ja teda kaitseb.
Filmis on ka palju huvitavaid fakte, millega püütakse endasi anda inimestele skinheadluse algeid ja võrdeid millepoolest see läbi aastate muutunud on.

Kristina Järvekülg

"Printsess"

Neli tüdrukut, palju vägivalda.
See on lause mis sobib kõigeparemini seda fimi iseloomustama. Tüdrukutekamp, kuhu kuuluvad neli erivanuses ja eritaustaga noort tüdrukut on sattunud elu pahupoolele, üht nendest ootab isegi vanglakaristus. Nad tunnevad ennast mahajäetutena ja seetõttu otsivad abi narkootikumidest, seksist ja alkoholist.
Šokeerivalt tõetruu film, mis ei jäta kedagi külmaks, sest filmi reaalsus on käega katsutav ja raske on uskuda, et sellised sündmused toimuvad hetkel noorteelus. Selle filmi peaks iga noor kodanik ära vaatama, sest filmist tuleb selgelt välja nooruse praegused põhi probleemid ja tagajärjed, mis noorte mõtlematutele tegudele järgnevad.

Kristina Järvekülg

"Breakout" (30.11 kell 21.00 Kinomajas)

„Breakout” on film, mis jahmatab vaatajaid oma karmi reaalsusega. Ilma ilustamata näidatakse publikule „breikarite” ööelu ja nende suhteid „hõumidega”. Valget aega filmis peaaegu ei olegi, nii otseses kui ka kaudses mõttes. Maailm, milles elatakse, on täis vägivalda, rivaalitsemist ja kättemaksu. Teiste inimeste abist keeldutakse, sest umbusaldus kuulub elustiili juurde. Linateos näitab ka „kõvade meeste” nõrku külgi. Oluline on, et film mõjub kohati isegi šokeerivalt.

Olgugi, et enamus tegevustikust leiab aset kinnises asutuses, ei jäeta kahe silma vahele filmi lahutamatut osa – tantsu. See, mida vaatajale näidatakse on vaatamist väärt ja emotsioonidest tulvil.

Film on mitmekülgne selle poolest, et saja minuti jooksul jõutakse kogeda rõõmu, kurbust, viha, õudu ja kaastunnet. Huumorikillukesed, mis tegelikult ei olegi naljakad, vallandavad ka keset negatiivsust hetkelise naeru.

Selle tõestuseks, et film tõesti väga hea on, kõlas lõpus tugev aplaus ja rõõmuhüüded. „Breakout” on väärt linateos, mida maha magada ei saa!

Liis Reiman

"See on Inglismaa" (R 19.00, Kinomajas)

“This Is England” räägib skinheadluse algaegadest 1980ndatel. Skinheadid ei olnud alguses rassistlikud ja neonatsistlikud - nad oli tavalised töölisnoored, kes kuulasid reggaet ja ska’d ja veetsid koos vaba aega.

Film rääkis 12aastasest Shaunist, keda kiusati koolis. Ta otsustas liituda skinheadide kambaga ja tal õnnestus endale sealt sõbrad leida. Kõik oli tore seni, kuni vanglast vabanes Combo - rassistlik ja võõravaenulik skinhead. Punt läks pooleks, kuna mõned ei olnud Combo ideaalidega nõus (nt vihkas ta ühte mulatti ja noris teda ja lõpuks peksis ta surnuks).

Kuigi tavaliselt ei vaata ma eriti draamasid, suutis see film silmad ekraanil hoida kogu aeg. Filmi tugevatest külgedest võiks kindlasti esile tõsta Combot mänginud näitleja Stephen Grahami, kes suutis väga usutavalt näidelda ja sobis pahaks tegelaseks ülihästi. Samuti oli filmi story väga usutav ja minu arust oleks see lugu võinud vabalt ka päriselt juhtuda. Film pani mõtlema, et miks on nad siiski tänapäeval sellised? Film on võitnud ka kolm auhinda, sealhulgas British Independent Film Awardi auhinna kategoorias Best British Independent Film.

Kristjan Kiik

"Minu ühed ja ainsad" (29.11 kell 21.00 Kinomajas)

Selles filmis on kaotatud piir dokumentaal- ja mängufilmi vahelt. Alguses on ta ühtmoodi ja pärast teistmoodi. Filmikaadrid on ehedad ja tõepärased. Ilma mingisuguse süütundeta näidatakse reaalsust. Seda kuidas üks meeleheitel inimene üritab leida omale seda „õiget” ja kõike seda edasikerimise vormis, mis sunnib kiiremini mõtlema ja kaasa sörkima. Päev ja öö vahelduvad imekiirelt ja inimese mõttemaailm jõuab selle aja jooksul minna kord ühes, kord teises suunas.

Film toob publikuni inimese psühholoogia eripärasuse ja ebaloogilisuse. Vaatajal on üsna raske ära arvata, mis juhtub järgmisena. Iga kaader, olukord ja dialoog on ettearvamatud. Just siis, kui arvad, et tead kuidas karakter mõtleb, tegutseb ta eriskummalisel moel.

Hetked ja emotsioonid, mis läbi kinolina vaatajani jõuavad on kordumatud ja erilised. Ka muusika, mida taustaks kuulete on samamoodi eriline ja huvitav.

Liis Reiman

Minu ühed ja ainsad

Lugu noormehest, kes otsib seda ühte ja õiget Budapesti linnatänavatel, baadrides ning igal pool mujal. Lugu noormehest, kellel on tüdruk, kuid elu suhtekoomika/traagika pole kunagi lihtne. Sama mees, kaks erinevat lugu. Filmi režissöör Gyula Nemes on ise öelnud, et ta film on paljuski autobiograafiline. See on ka põhjus, miks ta tegi selle filmi nii nagu elu on. Ilma ilustamata, pikalt millessegi süvenemata, vahetult ning otse.Tuleb öelda, et need on tõesti sõnad, mis iseloomustavad seda filmi kõige paremini.
Palju näeb kaadreid ühe suurlinna juurde kuuluvast- hetked metroos, rongis, purskkaevu(s), tänavail ja baarides. Väike põige Budapesti ning seal elavate inimeste ellu.
Ekraanil nähtav on tempokas, kaadrid vahetuvad välgukiirusel (76 minutilise filmi ajal toimub 4500 cut'i) ning muusika taustal on ülimalt tore. Filmis on hetki, mis on tõeliselt meeleolukad (minge ise sõitvasse bussi käes virn raamatuid- vaadake, mis juhtub) ning ka hetki, mis panevad suure segaduse tõttu õlgi kehitama.
See film, kas meeldib või mitte. Mina aga usun, et filmi lõpus peataegelast sõidutavasse taksosse oleks meil kõigil vahest tahe sisse istuda.
Film "Minu ühed ja ainsad" on täielik emotsioonide, tegevuse ja filmikaadrite virvarr, mille nägemiseks peate jalad selga võtma neljapäeval, 29.11 kell 21.00.

Kadri Kuusk

"Teksades ristisõda"

Kui 15aastane Dolf laseb jalgpallimatšis väravavõimaluse käest ja veab sellega oma tiimi alt, üritab ta viga parandada ja murrab sisse oma teadlasest ema laborisse, kus on ajamasin. Dolfi ehmatus on suur, kui selle asemel, et minna ajas päev tagasi, avastab ta ennast 13. sajandist keset Laste ristiretke.

Lugu pärineb Thea Beckmani 1973. aastal kirjutatud romaanist, mille on 30 aastat hiljem lavastanud hollandlane Ben Sombogaart. Tänapäeval võib film ajamasinast ja ajas rändamisest tunduda naiivne, ent tegelikult on lõpptulemus hea. Filmis on suudetud keskaega usutavalt kajastada – riided on tõetruud, pildilt ei puudu suured ja uhked keskaegsed linnad. Samas on huvitavalt liidetud eri aegu. Näiteks ostab Dolf keskajal jahu iPodi eest, mille väidab olevat trubaduur karbis. Ka on kasu tema teadmistest arstinduse alal – kui laste seas puhkeb katk, laseb Dolf terved lapsed haigetest eraldada ning päästab palju elusid. Sobiv vaatamine neile, kes naudivad fantaasia-, ajaloo- ja seiklusfilme.

Filmi võib näha 5. detsembril kell 15.00 kino Kosmoses.

Kristjan Kiik

"Internaat"

"Internaat" on film, mis sobib pea igas vanuses vaatajaskonnale. See ei ole tüüpiline verdtarretav õudusfilm, vaid draama, millesse režissöör on põiminud häid õudusfilmi elemente. Vaatajal on üpris lihtne sinna sisse elada, sest filmil on hea rütm ja kaasahaarav tegevus. Filmi sisu räägib ühest 12 aastasest poisist Ton Chatree'st, kelle vanemad internaati saadavad. Poisil ei ole selle üle hea meel, sest ta peab jätma maha kogu oma varasema elu ja sõbrad, ning elama sisse rangesse internaadi režiimi, mis ei ole just lihtne 12 aastase poisi jaoks . See, mis temaga seal juhtuma hakkab on hea kajastus sellest, mis juhtub peaaegu kõigi noortega, kui nad uude koolikeskonda satuvad, ehk tagakiusamine, üksildus tunne ja kurbus. Kuid see ei ole tavaline kool kuhu Ton satub, vaid üpris värvika ajalooga kool, kus liiguvad erinevad legendid ja õudusjutud, Kui poiss seal ka endale ühe sõbra leiab, võtavad asjad hoopis kolmanda pöörde. Film on mitme huvitava keerdkäiguga, mida ei oskagi alguses oodata ja see paneb filmi pingsamalt jälgima. Kuigi filmi algus ja lõpp on suurepärased hakkab film keskel küll pisut venima, siiski ei tohiks see kedagi heidutada, sest lõpptulemus on midagi vägevat. Filmi üle on võimalik arutleda tundide kaupa, sest see on üprisiki mitmetpidi mõistetav film, ja kui omada piisavalt fantaasiat võib vaatamine minna veelgi põnevamaks, ka leida omi lahendusi, miks just mingi tegelane nii või teisiti käitus. See film on selline, mida on võimalik korduvalt vaadata, ilma et sellest tüdineks, sest iga korraga on võimalus avastada midagi uut ja põnevat.

Kristina Järvekülg

"Liim"

Seda filmi saab ainult armastada või vihata ning ehtsaks tõestuseks oli kinosaalist väljunud publiku reaktsioonid. "See oli jama, täielik jama," kuulutas kõva häälega üks noor neiu. Samal ajal olid temast vasakul kaks boheemlasliku mulje jätvad noormehed, kes kiitsid linateost taevani.

Vaatamise käigus tekib küsimus - kust läheb piir visuaalse kunstiprojekti ja korraliku mängufilmi vahel? Vahetuvad mitte midagi ütlevad kaadrid, mis on visuaalselt kummastavad ja lausa ootamatud. Sisukriips on väga peenike, valdavalt isegi peaaegu olematu. Kinolinalt kumab vastu noorte uudishimu ja tung eksperimenteerimise suunas. Olgu selleks liimi nuusutamine, alkohol või isegi french kiss omasoolisega. Janunemine uute kogemuste ja asjade järgi, mis võivad olla moraalitud ja ühiskonnas taunitavad. Just seda "Liim" näitabki ehedal kombel ja ilma ilustamata.

Kas vihkad või armastad? Tee oma otsus 1. detsembril Von Krahli Teatri saalis kell 22:00.

Robert Aps (14)

DZHUNGLILOOM HUGO


Mulle meeldis film "Dzhungliloom Hugo" väga. Sellepärast, et see film oli nii lõbus kui ka huvitav. Kui ahvipärdikud võtme asemel midagi muud Hugole tõid, oli see tõesti väga naljakas. Aga igati lõbus film minge kindlasti vaatama, peale selle veel ilusasti joonistatud. Hugo näeb välja nagu väike kaisuloom keda saab voodisse kaasa võtta. Lugu räägib kahest sõbrast Hugost ja rebase kutsikas Rita, peale selle on seal nende peremees Kaarel, kes küpsetab kohutavalt maitsvaid lihapalle. Hugo on dzhunglist pärit loom kes asus elama külmale maale ja ka väga haruldane loom, sellepärast tahavad paljud inimesed teda uurida. Hugo pistakse puuri, et teda uurida ja lõhnareklaami jaoks filmida. Hugo on rõõmsameelne ja vahest ka ulakas dzhungliloom kes ei saa ilma parima sõbra , rebasekutsikas Ritata paari päevagi olla. Aga rohkem ma teile filmist ei jutusta muidu ei ole kinos enam põnev.

Ella Lin Raat 11-aastane

"Sõprus"

Film on valminud Eesti ja Soome koostöös. Noored, kes filmis näitlesid said ise süžee eelnevalt paika panna. Filmitud on ta käsikaameraga, mis annab teatud hetkedel palju juurde.

Põhiliselt keskendutakse noorte vaba aja veetmisele. Üksikult tuntakse end halvasti ja ebakindlalt, kuid sõprade seltskonnas ollakse julgemad ja aktiivsemad. Teatud tegelasi tutvustatakse alguses vaatajale üksikult ja alles siis viiakse kokku.

Peamine tegevus toimub Viru Keskuses ja vanalinnas. Igavlevad noored, kellel vaba ajaga mida teha pole ronivad kusagile Toompea juures olevale vallile ja lesivad seal kuni tüdivad. Vahepeal juuakse, satutakse kusagile Koplisse ja siis minnakse jälle oma eluga edasi. Viru keskuses kõnnitakse ringi ja istutakse tülpinud nägudega pinkidel. Kui kaks noortekampa kohtuvad tahetakse minna keskuse katusele nalja tegema. Tihtipeale ei lõpe sellised läbi mõtlematud ja suurest igavusest tulnud ideed just kõige positiivsemalt. Nii ka seekord. Kampadevaheline väikene tüli aga klaaritakse kiiresti ja juba võetakse koos uus „nali” ette.

Noorte päev lõppebki Viru Keskuse juurest laiali minekuga.

Filmil on väike kritiseeriv alatoon Viru Keskuses ja mujal linnas „hängimise” suunas.

Liis Reiman

"Prantsuse keel algajatele"

"Prantsuse keel algajatele" on järjekordne noortefilm avaral kinomaastikul, mis pealtnäha ei erine eelnevatest mitte kuidagi. Ikka ja jälle on armuvalus poiss, kes üritab suhelda oma unistuste tüdrukuga ning see toob kaasa "uskumatuid ja naljakaid" seiklusi. Klišee.

"Don't judge a book by it's cover," on kombeks Inglise keeles öelda ja siia sobib see suurepäraselt. Jah, tegu on järjekordse noortefilmiga, kuid siin on ka midagi uut. Esiteks on toodud sisse nutikas nüanss keelebarjääriga, mis loob originaalseid ja tõeliselt toredaid nalju. Kõik vähegi omal käel reisinud ja võõral maal elanud noored tunnevad ära halenaljakaid juhtumisi, mis tulenevad erinevate kultuuride ja keelte kokkupõrkest. Teiseks ei leidu komöödias ohtral hulgal Ameeriklastele suurt rõõmu pakkuvaid seksinalju. Kõvasti on ehtsat ja toredat Euroopa huumorit, mis pakub kõigile midagi.

Kui on soov naerda ja head komöödiat nautida, siis ole 1. detsembril Sõpruse kinos piletiga kohal!

Robert Aps (14)

"Prantsuse keel algajatele" (1.dets kell 15.00 Sõpruses)

Ohtralt nalja ja paljud tobedad olukorrad on need, mis iseloomustavad seda filmi kõige paremini.

Linateos algab nagu iga teinegi noortekomöödia, mille keskmes on üks tüdruk ja poiss, kes kuidagi üksteise juuresolekul käituda ei oska. Kuid algusest ei tohi end petta lasta, sest järgnev sündmustik on hoopis teisest killast. Sakslastest vahetusõpilased saavad Prantsusmaal väga hästi hakkama, kõik peale ühe. Henrik on see, kelle ümber kogu sündmustik keerleb. Oma keeleoskamatuse, arguse ja kogenematuse tõttu satub ta kõikvõimalikesse imelikesse ja naljakatesse situatsioonidesse. Samas on tal leidlikust probleemidest välja tulla. Vahepeal peab ta, kuidagi Valeriega kontakti saama ja temaga suheldes tekkinud erimeelsusi ja valesti mõistmisi klaarima. Ka filmi lõpplahendus on omamoodi huvitav, kuigi selles on ka teistele noortefilmidele iseloomulikke jooni.

Need, kes otsivad head huumorit ei tohiks seda filmi maha magada. Lisaks on laupäevasel seansil kohal peaosatäitja François Göske ise.

Liis Reiman

Liim (26.11 kell 19.00 Kinomajas)

Kujutlege, et elate keset Argentiina kõrbe. Te olete teismeline ning teie perekonnaelu ei ole just meelakkumine. Pidevalt on kohutavalt palav ning teid ei lasta segastel põhjustel ühisbasseini ujuma. Ümbrus on trööstitu ja tühi ning igavust on palju. Te otsite sellest kõigest midagi, mis läheks teile korda.

Selles filmis näete, kuidas nooruk Lucas taolise olukorraga toime tuleb. Ta veedab aega oma sõbra Nacho ja sõbranna Andreaga. Lucase ajaviidete hulka kuuluvad nii liimi nuusutamine, bändi tegemine kui ka seksuaalsed eksperimendid. Teoses ei arvustata kedagi ning me oleks nagu kutsutud vaatlema kolme noore elu.

Pilti iseloomustavad käsifilmitud kaameratöö ning tavapärasest erinev pildikeel. Film võib paljudele mitte meeldida, sest puudub otsene "lugu". Päris õiget stsenaariumi filmil polnudki ning põhimõtteliselt kogu tekst on improvisatsioon.

Soovitan filmi kõigile, kes tahavad näha midagi tavapärasest teistsugust. Lihtsalt vaatlust teismelise olemusse, nende tavapärasesse ellu, kust ei puudu eneseotsingud, igavuse peletamine, maailma avastamine ning lihtsalt olelemine.

Kadri Kuusk

"Bomb It"

„Bomb It” annab suurepärase ülevaate graffiti-maailmast. Igaüks on kuulnud sellest ja näinud seda meie tänavatel aga ilmselt vähesed teavad tausta. Selleks ongi Jonathan Reiss teinud filmi koostöös tõeliste graffiti meistritega. Näiteid tuuakse igast maailma nurgast ja isegi kohtadest, mis tekitavad üllatusmomendi.

Dokumentaalfilm ei möödu sellest väljendusviisist pinnapealselt vaid läheb sügavamale. Kõigepealt tutvustatakse vaatajale ajalugu ja siis tullakse sujuvalt üle olevikku. Graffiti tegijad räägivad ise, mis neid selle juurde tõi, kuidas alustasid ja mida nad öelda tahavad. Nagu ka režissöör ise ütles, olid neid filmis osalemiseks väga raske veenda, sest tegelikult on see seadusevastane kunstivorm.

Täielik võhik saab teada, mis on hittimine, bombing ja tagimine. Räägitakse erinevatest stiilidest ja tuuakse näiteid kõige ekstreemsematest kohtadest, kuhu oma märgi maha jätmiseks minnakse.

Et film liiga üksluiseks ei läheks räägitakse ka tavakodanikega, kes asjaga kursis ei ole. Arvamused on täiesti seinast seina. Sõna ütleb sekka ka üks politseiametnik ja näidatakse seda, mida teevad korrakaitsjad selleks, et tänavad puhtad oleks.

Filmi vaadates saad vastused küsimustele, mida enne ei olnudki.

Liis Reiman

Vaata kindlasti: "Bomb it" (E 21.00 Kinomajas)

Grafiti – sellest räägib Jon Reissi dokumentaalfilm “Bomb it” (USA 2007), mis hõlmab enda alla grafitit 1970. aastast kuni tänapäevani. Filmis intervjueeritakse erinevaid grafitikunstnikke (kusjuures mõnesid neist oli filmitiim veennud kolm aastat, et nad annaksid intervjuu) ja käiakse nendega koos maalimas.

Tegevus toimub São Paulos, Amsterdamis, Barcelonas, New Yorgis, Los Angeleses jne. Grafitifilmist saab teada palju ka uut ja huvitavat – näiteks seda, mis asi on tagimine või milleks kutsutakse bombimist, millega on seotud ka filmi pealkiri.

Ka esimesel seansil viibinud autor ise ütles, et filmi põhipoint on, et “fight against the system” ehk siis põhimõtteliselt “bomb everything that belongs to the city” (eesti keelde võiks ehk tõlkida: pommita kõiki linnaasutusi, mida peavad ülal maksumaksjad).

Soovitan seda kindlasti vaatama minna, sest see on väga huvitav film grafitikunstist ja grafitikirjutajate elust, kes riskivad kogu aeg kas siis eluga või vangiminekuga, ronides suure reklaamplakati otsas või värvides üle ühistransporti.


Kristjan Kiik

„Džungliloom Hugo” (25.nov Kinomajas, kell 15.00)

Animafilm, mis on tehtud spetsiaalselt lastele, väikestele lastele. Selleks puhuks on see dubleeritud ka eesti keelde. Nii on lastel endil mugavam – nad ei pea teksti lugema ja saavad keskenduda tegevustikule.

Sügavamat mõtet selles otsima ei peaks, sest seda pole. Sellegipoolest on sinna peidetud moraal lastele, mida antakse edasi läbi traditsioonilise hea ja kurja võitluse. Lõpplahendus on muidugi õnnelik ja peabki olema. Tähelepanu pööratakse ka sõprusele ja olukordadele, kuidas sõbrad teatud situatsioonides käituvad.

Positiivsed tegelaskujud näevad välja nagu ehtsad mänguloomad, mille kohe ööseks kaissu võtaks. Seevastu kurjad onud ja loomad tekitavad vastupidiseid tundeid. Selline kontrast annab just lastele väga palju juurde.

Kõik need tegurid ei takista multikat vaatamast lapsevanemal, sest südamlik lugu haarab kaasa kõik, kes seda vaatavad. Lisaks sellele saavad nii lapsed kui ka lapsevanemad naerda. Sedapuhku küll erinevate naljade üle aga see polegi ju tegelikult oluline.

Liis Reiman

"Asendusõpetaja" (Neljapäeval, 19.00 ; Kinomajas)

Väike kana sööb keset suurt põldu, kui järsku avaneb taevas suur must auk…

Nii algab Ole Bornedali film “Asendusõpetaja”(“Vikaren” ; Taani 2007), millest võis alguses arvata, et sellest tuleb igati huvitav ja suurepärane film.

Filmi lugu seisneb selles, et 6. klass saab endale asendusõpetaja. Ta tahab treenida klassi rahvusvahelisteks võistlusteks Pariisis, aga miski pole tema juures õige. Kuidas saab ta teada kõike ja lugeda laste mõtteid? Miks ta nii õel on? Ja kuidas õnnestub tal veenda lapsevanemaid, et ta on väga tore õpetaja, kuigi kõik lapsed klassis teavad, et ta on tegelikult tulnukas?

Filmis käib kogu aeg mingi tegevus ja magama sa selle ajal ei jää. Tooks välja asendusõpetajat mänginud Paprika Steeni, kes näitles väga hästi ja sobis oma rolli suurepäraselt. Ta suutis olla tõesti kahepalgeline – lahke ja heatahtlik õpetaja ning kuri tulnukas ühtaegu. Samuti olid head eriefektid, tooks välja kas või filmi alguse, kus taevas avanes suur must auk.

Siiski jääb filmi story natukene lapsikuks ja tundub, nagu oleks Ole Bornedal selle loo viie minutiga valmis mõelnud ega oleks vaevunud seda üldse edasi arendama, mida poleks temalt kui ühelt Taani tuntumalt režissöörilt oodanud. See oli tüüpiline film, kus käib hea ja paha võitlus ning mingeid eriti huvitavaid üksikasju seal ei lisandunud. Samuti tuli lõpp kätte ilma uudsusmomendita.

Alguses tundub, et see film on täiesti ulmekas, aga lõpupoole on see nagu puder ja kapsad – seal on ulme-, õudus- ja põnevusfilmi elemente.

Siiski soovitan ma seda vaatama minna, sest ei saa öelda, et filmis poleks omajagu põnevust olnud ning oma tempo ja kaasahaaravusega naelutab ta pilgu ekraanile ikka.

Kristjan Kiik
13 a.

"See on Inglismaa"

Mitmete preemiatega tunnustatud Shaun Meadowsi film "See on Inglismaa" (This is England, 2006) jutustab meile intrigeeriva loo 12-aastasest Shaunist, kes elab kaheksakümnendate alguse Inglismaal. Hea rolli teeb teda kehastades verinoor Thomas Turgoose. Shauni ainsaks sõbraks võib pidada ta enese ema kuni päevani, mil ta saab tuttavaks grupi skinheadidega. Skinheadlus oli tol ajal alles lapsekingades ning see polnud veel välja kujunenud selliseks rassistlikuks ja neonatslikuks liikumiseks, millisena me tänapäeval seda teame. Filmi alguses on skinheadidest moodustunud grupp pigem Jamaicalt pärinevaid ska'd ja reggae't kuulav sõpruskond, kes väljendab oma rahutust olukorra üle riigis läbi oma karmi välimuse. Asi hakkab muutuma tänu vanglast vabanenud äärmuslikule Combole. Nii näeme, kuidas kergesti mõjutatav noor Shaun muutub üha julmemaks mineva grupi täisvereliseks liikmeks ning ähmastub piir hea ja halva vahel. Olenemata karmist teemast leidub filmis ka lõbusust ja ekraanilugu toetab sobiv meeleolukas muusika ning dokkaadrid tol ajal Inglismaal toimunust. Vaatamata filmi ehk liigselt rutakale lõpule ei tasu raadiot või siinkohal filmi enda jaoks kinni keerata nagu filmi algul väike Shaun seda teeb. See linateos oskab pidada head dialoogi ning tõstatab mitmeid küsimusi. Vaadake, kas leiate ka vastuseid. Sest see pole vaid Inglismaa. See on meie maailm.
Film linastub kahel korral Just Filmi raames 28.11 kell 18.00 kinos Sõprus ja 30.11 kell 19.00 Kinomajas

Kadri Kuusk
18 a.

"Veeliiliad" (Neljapäeval, 29.11 kell 18.00 Sõpruses)

Céline Sciamma on rešissöör, kes on oma elus teinud ühe täispika filmi ja kolmele kirjutanud stsenaariumi. See üks ja ainus on "Veeliiliad"(Water Lilies, 2007). Filmis on tegelaste elust võetud üks periood ja see vaatajateni toodud. Lisaks sellele, et karakterid elavad oma elu, piilutakse nende sisemaailma kõige sügavamatesse soppidesse. Mida sügavamale ja mida julmemalt, seda parem. Selle tõttu tuuakse vaatajani probleemid ja takistused teemal, millest laiem avalikkus väga palju ei räägi – seks ja seksuaalne orientatsioon. Mida lähemalt ja puurivamalt puberteedieas tüdrukute kirge, tundeid ja mõtteid lahatakse, seda eemaletõukavamaks see muutub. Meile näidatakse seda, kuidas tüdrukud aina keerulisemaks minevas hinge- ja tavaelus end kujundavad, ette valmistavad. Vastavalt teemale on väga hästi väljavalitud osatäitjad, kes on oma olemuselt ja välimuselt väga erinevad. Taoline kontrast tundub mõnel hetkel isegi ebausutavana aga samas ka eluliselt. Ometi mängivad kõik näitlejad oma osa hästi välja ja kisuvad vaatajat endaga kaasa. Kogu selle tunnete virr-varri sees jätkub aega ka selleks, et heita kiire pilk "tavaelule".

Liis Reiman,
17-aastane