Selles filmis on kaotatud piir dokumentaal- ja mängufilmi vahelt. Alguses on ta ühtmoodi ja pärast teistmoodi. Filmikaadrid on ehedad ja tõepärased. Ilma mingisuguse süütundeta näidatakse reaalsust. Seda kuidas üks meeleheitel inimene üritab leida omale seda „õiget” ja kõike seda edasikerimise vormis, mis sunnib kiiremini mõtlema ja kaasa sörkima. Päev ja öö vahelduvad imekiirelt ja inimese mõttemaailm jõuab selle aja jooksul minna kord ühes, kord teises suunas.
Liis Reiman
No comments:
Post a Comment