"Veeliiliad"

"Veeliiliad" on kunstiline armastusfilm, mis üritab anda edasi noorte ebakindlustunnet oma seksuaalses identiteedis.

Peategelaseks on vaikne tüdruk Marie, kes tutvub ujumistreeningute käigus endast vanema neiuga. Aja möödudes tekivad Marie'l kahtlused, et ta on armunud tüdrukusse.. kuid kas need tunded on tõelised või ainult hetkelised emotsioonid? Segased tunded haaravad meeli ja lõpp on sellise loo puhul ettearvamatu.

Kui on soov näha omanäolist Prantsuse romanssi, siis ole kohal 6. detsembril Athenas kell 16:00 või 8. detsembril kell 14:30 Vene Teatris.

Robert Aps

"This is England"

Lugu 12 aastasest poisist kes elab oma isa surma raskelt üle. Lisaks sellele kiusatakse teda ka koolis, tal ei ole sõpru ja ta ei saa isegi aru, mis ta elus täpselt toimub. Kõik muutub ühel ilusal päeval, kui poiss koolist koju minnes kogemata kamba skinheadide sekka satub. Ta leiab endale sealt endale sõbrad ja ta tunneb end jällegi vajalikuna, kuid see ei kesta kaua, sest vanglast saab välja rassistlik skinhead Combo. Ladusa jutuga mees võidab nore poisi poolehoiu koheselt ja Shaun hakkab nägema temas isafiguuri, kes tema eest hoolitseb ja teda kaitseb.
Filmis on ka palju huvitavaid fakte, millega püütakse endasi anda inimestele skinheadluse algeid ja võrdeid millepoolest see läbi aastate muutunud on.

Kristina Järvekülg

"Printsess"

Neli tüdrukut, palju vägivalda.
See on lause mis sobib kõigeparemini seda fimi iseloomustama. Tüdrukutekamp, kuhu kuuluvad neli erivanuses ja eritaustaga noort tüdrukut on sattunud elu pahupoolele, üht nendest ootab isegi vanglakaristus. Nad tunnevad ennast mahajäetutena ja seetõttu otsivad abi narkootikumidest, seksist ja alkoholist.
Šokeerivalt tõetruu film, mis ei jäta kedagi külmaks, sest filmi reaalsus on käega katsutav ja raske on uskuda, et sellised sündmused toimuvad hetkel noorteelus. Selle filmi peaks iga noor kodanik ära vaatama, sest filmist tuleb selgelt välja nooruse praegused põhi probleemid ja tagajärjed, mis noorte mõtlematutele tegudele järgnevad.

Kristina Järvekülg

"Breakout" (30.11 kell 21.00 Kinomajas)

„Breakout” on film, mis jahmatab vaatajaid oma karmi reaalsusega. Ilma ilustamata näidatakse publikule „breikarite” ööelu ja nende suhteid „hõumidega”. Valget aega filmis peaaegu ei olegi, nii otseses kui ka kaudses mõttes. Maailm, milles elatakse, on täis vägivalda, rivaalitsemist ja kättemaksu. Teiste inimeste abist keeldutakse, sest umbusaldus kuulub elustiili juurde. Linateos näitab ka „kõvade meeste” nõrku külgi. Oluline on, et film mõjub kohati isegi šokeerivalt.

Olgugi, et enamus tegevustikust leiab aset kinnises asutuses, ei jäeta kahe silma vahele filmi lahutamatut osa – tantsu. See, mida vaatajale näidatakse on vaatamist väärt ja emotsioonidest tulvil.

Film on mitmekülgne selle poolest, et saja minuti jooksul jõutakse kogeda rõõmu, kurbust, viha, õudu ja kaastunnet. Huumorikillukesed, mis tegelikult ei olegi naljakad, vallandavad ka keset negatiivsust hetkelise naeru.

Selle tõestuseks, et film tõesti väga hea on, kõlas lõpus tugev aplaus ja rõõmuhüüded. „Breakout” on väärt linateos, mida maha magada ei saa!

Liis Reiman

"See on Inglismaa" (R 19.00, Kinomajas)

“This Is England” räägib skinheadluse algaegadest 1980ndatel. Skinheadid ei olnud alguses rassistlikud ja neonatsistlikud - nad oli tavalised töölisnoored, kes kuulasid reggaet ja ska’d ja veetsid koos vaba aega.

Film rääkis 12aastasest Shaunist, keda kiusati koolis. Ta otsustas liituda skinheadide kambaga ja tal õnnestus endale sealt sõbrad leida. Kõik oli tore seni, kuni vanglast vabanes Combo - rassistlik ja võõravaenulik skinhead. Punt läks pooleks, kuna mõned ei olnud Combo ideaalidega nõus (nt vihkas ta ühte mulatti ja noris teda ja lõpuks peksis ta surnuks).

Kuigi tavaliselt ei vaata ma eriti draamasid, suutis see film silmad ekraanil hoida kogu aeg. Filmi tugevatest külgedest võiks kindlasti esile tõsta Combot mänginud näitleja Stephen Grahami, kes suutis väga usutavalt näidelda ja sobis pahaks tegelaseks ülihästi. Samuti oli filmi story väga usutav ja minu arust oleks see lugu võinud vabalt ka päriselt juhtuda. Film pani mõtlema, et miks on nad siiski tänapäeval sellised? Film on võitnud ka kolm auhinda, sealhulgas British Independent Film Awardi auhinna kategoorias Best British Independent Film.

Kristjan Kiik

"Minu ühed ja ainsad" (29.11 kell 21.00 Kinomajas)

Selles filmis on kaotatud piir dokumentaal- ja mängufilmi vahelt. Alguses on ta ühtmoodi ja pärast teistmoodi. Filmikaadrid on ehedad ja tõepärased. Ilma mingisuguse süütundeta näidatakse reaalsust. Seda kuidas üks meeleheitel inimene üritab leida omale seda „õiget” ja kõike seda edasikerimise vormis, mis sunnib kiiremini mõtlema ja kaasa sörkima. Päev ja öö vahelduvad imekiirelt ja inimese mõttemaailm jõuab selle aja jooksul minna kord ühes, kord teises suunas.

Film toob publikuni inimese psühholoogia eripärasuse ja ebaloogilisuse. Vaatajal on üsna raske ära arvata, mis juhtub järgmisena. Iga kaader, olukord ja dialoog on ettearvamatud. Just siis, kui arvad, et tead kuidas karakter mõtleb, tegutseb ta eriskummalisel moel.

Hetked ja emotsioonid, mis läbi kinolina vaatajani jõuavad on kordumatud ja erilised. Ka muusika, mida taustaks kuulete on samamoodi eriline ja huvitav.

Liis Reiman

Minu ühed ja ainsad

Lugu noormehest, kes otsib seda ühte ja õiget Budapesti linnatänavatel, baadrides ning igal pool mujal. Lugu noormehest, kellel on tüdruk, kuid elu suhtekoomika/traagika pole kunagi lihtne. Sama mees, kaks erinevat lugu. Filmi režissöör Gyula Nemes on ise öelnud, et ta film on paljuski autobiograafiline. See on ka põhjus, miks ta tegi selle filmi nii nagu elu on. Ilma ilustamata, pikalt millessegi süvenemata, vahetult ning otse.Tuleb öelda, et need on tõesti sõnad, mis iseloomustavad seda filmi kõige paremini.
Palju näeb kaadreid ühe suurlinna juurde kuuluvast- hetked metroos, rongis, purskkaevu(s), tänavail ja baarides. Väike põige Budapesti ning seal elavate inimeste ellu.
Ekraanil nähtav on tempokas, kaadrid vahetuvad välgukiirusel (76 minutilise filmi ajal toimub 4500 cut'i) ning muusika taustal on ülimalt tore. Filmis on hetki, mis on tõeliselt meeleolukad (minge ise sõitvasse bussi käes virn raamatuid- vaadake, mis juhtub) ning ka hetki, mis panevad suure segaduse tõttu õlgi kehitama.
See film, kas meeldib või mitte. Mina aga usun, et filmi lõpus peataegelast sõidutavasse taksosse oleks meil kõigil vahest tahe sisse istuda.
Film "Minu ühed ja ainsad" on täielik emotsioonide, tegevuse ja filmikaadrite virvarr, mille nägemiseks peate jalad selga võtma neljapäeval, 29.11 kell 21.00.

Kadri Kuusk